Teadusmaailmas kulutatakse suuri summasid selliste tehnoloogiate arendamiseks, mis atmosfäärist liigset süsihappegaasi ehk CO2 odavalt ja püsivalt eemaldaksid, kuid metsad teevad selle ülesande täiesti inimese sekkumata fotosünteesi abil ära. Paraku on maailma maaomanike jaoks majanduslikult kasulikum metsadest vabaneda ja lage maa kinnisvaraarendustele või põllumajandusele loovutada. Niimoodi kaotab Maa aga pidevalt looduslikku süsiniku salvestamise võimet. Miks mitte kasutada aga puitmajasid kui süsinikusalvesteid?

Greenline House märgis on loomisel olev maailma esimene majade süsinikujalajälje teenus, mis arvutab nii majas sisalduvat kui tootmise käigus õhkupaisatud heitmete kogust, väljastades igale majale vastavatasemelise süsinikumärgise. Märgise abil saab majaostja teada, mil määral on investeering omaenda elukvaliteeti ka panustamine helgemasse tulevikku, nt A-klassi majad on atmosfäärist rohkem süsinikku ära võtnud kui seda õhku paisanud, B-klassi majad on neutraalsed, C-klassi majad aga saastavad pisut rohkem kui päästavad. Puitmaja jalajälje arvutamisel kasutatakse tunnustatud rahvusvahelist standardit ning arvesse võetakse puitmaja ehitamise kõiki etappe ja materjale, alates toorainete varumisest, nende töötlemisest, transpordist kuni valmismajaks komplekteerimiseni. Greenline House märgise loomisel osalevad Eesti Puitmajaliit, AS Kroonpress ning TTÜ.

Ligikaudu on arvutatud, et ühe sajatonnise kahekordse kivist elumaja tootmiseks paisatakse õhku 80 tonni CO2. Seda on umbes niipalju, kui tekib moodsa keskklassiauto mootoris 500 000 km läbimisel. Kui betoon, tellis või muud mineraalsed materjalid aga asendada puiduga, väheneb maja süsinikjalajälg puitmaterjali väiksema energiamahukuse ning puidus sisalduva CO2 kaudu olulisel määral. Üks täiskasvanud suur kuusk kaalub umbes 14 tonni, sisaldades ligi 7 tonni puhast süsinikku, mis CO2-molekulidena on võrdne 25 tonni CO2-ga. See süsinik ongi puu kasvamise käigus atmosfäärist kinni püütud. 

Kui kivimaja näites asendada kasvõi pool temas kasutatud materjalist puiduga, muutub maja süsinikusalvestajaks mahuga 90 tonni CO2. Seda on kümne tonni jagu rohkem maja tootmise käigus õhkupaiskunud heitmetest, mistõttu on sisuliselt tegemist majaga, mille süsinikjalajälg on väiksem kui 0. Selline maja on kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise seisukohast lausa kasulik, mitte ainult vähemkahjulik.

Oluline on siinjuures aga see, et puid ei tohi majade jaoks maha raiuda rohkem, kui neid juurde kasvab. Paljudele tuleb aga ilmselt üllatusena, et maailma ilmselt ainus piirkond, kus viimastel aastakümnetel on korraga kasvanud nii puidutarbimine kui metsapindala, asub siinsamas Põhja-Euroopa, kus oleme ka meie. Seega on kodukandi puidul lisaks Eesti majanduse elavdamisele ka tähtis keskkonna-alane ülesanne täita – aidata vähendada globaalset kliimamuutust.