23aprill
Kus on maakera "kopsud"?
Oleme tihti kuulnud ütlust, et vihmametsad on maakera "kopsud" ehk et just sealt pärineb suurim osa atmosfääris olevast hapnikust. Tõsi on, et vihmametsad toodavad kuni mõnikümmend protsenti kogu atmosfääri hapnikust, kuid tarbivad selle ise ka ära läbi orgaanilise materjali lagundamise. Suurema osa vajaminevast hapnikust saame me aga hoopis ookeanidest.
Vihmametsade kasvutsükkel on nii intensiivne, et orgaanilise lagumaterjali, sh süsiniku ladestumine pinnasesse on minimaalne - kõik surnud taimne ja loomne materjal lagundatakse sealsamas uuteks toitaineteks, millest hakkavad toituma uued organismid. Lagunemise käigus aga kulub mikroobide ainevahetuseks ohtralt hapnikku ning kokkuvõttes ei anna vihmametsad atmosfääri hapnikku kuigipalju juurde.
Aeglasema kasvuga ja külmemates piirkondades olevad metsad aga toodavad rohkem hapnikku kui ise tarbivad - kogu kõdu ei jõuta mikroobide, seente ja teiste lagundajate poolt ümber töödelda, mistõttu settib osa ainest pinnasesse ning hoiab süsiniku endas. Kuid metsad katavad maismaast vaid alla kolmandiku, seega on nende mõju piiratud.
Ookeanides elutsevad vetikad ja fotosünteesivad tsüanobakterid on küll väikesed organismid, kuid suure hulgana suudavad nad siiski toota põhilise osa (erinevatel hinnangutel 50-80%) atmosfäärihapnikust. Seepärast on ookeanide tervis meile eluliselt oluline. Süsinikemissioonide kogusel on siin oma roll mängida - suurem CO2 tase suurendab ookeanide hapestumist, mis lagundab koralle ning suurendab vetikate õitsemist, tuues kaasa toksiinireostusi, "surnud" tsoone ning üldise vee-elustiku tervise languse.
Ookeanides ei ela seega vaid mõrtsukhaid ning vaalad, vaid ka imepisikesed vetikad ja tsüanobakterid, kes võimaldavad meil iga päev 500 liitrit hapnikku hingata. Võibolla on ütlusel "mereõhk teeb vabaks" tõesti teaduslik tõepõhi all!